Kati oma blogi

viimane postitus

2011-07-01T23:14:00.000+02:00

See on viimane postitus minu blogis. Allpooltoodud sündmuste valgel panin blogi mingil hetkel täiesti kinni, kuid nähes, et Äripäev ja ka kõik ülejäänud olulisemad meediaväljaanded ignoreerivad Avaliku Sõna Nõukogu otsust, ehkki ASN on Riigikohtu lahendiga sätestatud kui Eesti ajakirjanduseetika kontrollorgan, leidsin, et on vajalik nii minu kaebus, algsed blogipostitused kui ka lahend siia avalikult üles panna. On väga piinlik, et ajakirjandusväljaanded, kes laimukampaania kõrghetkel ei pidanud paljuks lehe- ja eetriruumi sellele teemale pühendada, ei eraldanud ASN-i lahendile isegi mitte ühtegi võrguväljaande uudiserida. Mida ütleb see ajakirjanduseetika kohta? Meile sünnitatud kahju ja paljudele ausalt töötavatele arstidele põhjustatud ebameeldivusi ei oleks ükski uudiserida enam heastada suutnud, kuid see oleks vähemalt näidanud mingit püüet või katsetki ausalt ajakirjandust teha. Lisan need materjalid siia ka selleks, et need, kes kahtlevad ASNi lahendi põhjendatuses, saaksid algset postitust ka oma silmaga näha.

Minu algne blogipostitus konverentsist Sevillas on kirjutatud aastal 2009 ja et seda esitatakse aastal 2011 mingis seoses Eestiga, ei oleks ma osanud uneski näha. Olin varem oma blogis kirjutanud näiteks ka Jaapani kõrgtehnoloogilistest tualettpottidest, kuid keegi ei tuleks selle peale, et sellist kaugjuhtimispuldiga käimlat Eestist otsida. Sevilla-postitus on Eestiga täpselt sama vähe seotud. Pealegi, palju sellest, mis on algses kontekstis täiesti süütu ja kirjutatud pool-naljatamisi, kerge esseistliku liialdusega, on "tänu" ajakirjandusmeisterlikkusele saanud hoopis teistsuguse tähenduse. Korruptsioonikontekstis kõlab see kõik nagu näotu orgia. Ma ei oska kahetseda seda, et ma nood blogipostitused kirjutasin, sest nii ei tohiks üldse kuskil avalikus ruumis enam sõnu kasutada, sest alati võib neid sõnu keegi kuritarvitada. Küll aga olen kahetsenud seda, et ma blogi varem kinni ei pannud, nii nagu juba enne kavatsenud olin.

Kommentaarium on suletud.
Ja kui keegi siinse blogi tekste veel kuskil avaldada või viidata tahab, siis küsige selleks luba.

Avaliku Sõna Nõukogu lahend

2011-07-01T22:09:00.000+02:00

LAHEND (algne tekst ASN leheküljel on SIIN)

Avaliku Sõna Nõukogu arutas *************** kaebust Äripäeva kirjutise "Arst või valges kitlis müügimees" (Kadri Jakobson, 11.3.11) ja teiste samasse seeriasse kuuluvate artiklite kohta.

Kaebuse kohaselt on ajakirjanik blogiteksti kasutanud blogipidaja käest luba küsimata, jättes tekstist välja lõike, mis rääkisid vastu tema artiklis esitatud teooriale, ning esitades blogiteksti sihilikult eksitavas kontekstis. Sellest lähtuv väärtõlgendus heitis tõsiselt varju nii blogi autorile kui ka tema tšiillasest arstist abikaasa ametieetikale ja tööalasele sõltumatusele ning tekitab otsest kahju abikaasa edasistele töösuhetele. Kuigi toimetus on hiljem avalikult väitnud, et arstidest blogi autoritega võeti ühendust, siis kaebuse esitaja väitel pole tema poole pöördutud ega küsitud kommentaari ka tema arstist abikaasalt. Artikliga jätab ajakirjanik sihilikult mulje, et tegemist on arsti blogiga ja eesti arsti reisiga “eksootilisse sihtkohta” välismaal, ehkki tegemist oli välismaal praktiseeriva arsti riigisisese konverentsireisiga ja tema abikaasa isikliku blogiga.

Hilisemates kajastustes on Äripäev Arstide Liidu avaldust ning Delfi kajastust silmas pidades tunnistanud, et tegemist oli arsti abikaasa blogiga, kuid ei ole tunnistanud, et käesolev blogipostitus räägib välismaal resideeruva arsti osalemisest oma asukohamaa erialaliidu kinnisel konverentsil, mistõttu selle sidumine Eesti arstide koolitusrahade teemaga ei ole kuidagi õigustatud. Kaebuse esitaja hinnangul on “eksootiline reis” Valenciast Sevillasse võrreldav koolitusreisiga Tartust Narva. Lisaks ei kirjuta patoloogid välja retseptiravimeid, mistõttu seos ravimifirmade äraostmiskatsetega on täiesti alusetu (algne blogipostitus viitab, et külastatav konverents oli patoloogide oma).

Äripäeva peatoimetaja Meelis Mandel vastas ASNi päringule, et Äripäev Eesti Ajalehtede Liidu liikmena annab seisukoha vaid Pressinõukogule. Kuku raadio saates “Äripäev eetris” (12.4.11) kinnitas ajakirjanik Kadri Jakobson, et ta ei ole blogisid võltsinud, avamata oma väite sisu detailsemalt.

Avaliku Sõna Nõukogu asus seisukohale, et Äripäev on rikkunud head ajakirjandustava.

ASNi hinnangul oleks kohane blogi autorit ulatuslikematest osundamistest ja tiražeerimistest vähemalt informeerida – tulenevalt inimeste informatsioonilise enesemääramise õigusest. Levib ju ajaleht blogist ulatuslikumalt ja selle mõju on oluliselt suurem.

Eriti ebaeetiliseks peab ASN blogis avaldatud materjali taaskasutust manipuleerival viisil, kärpides välja viited blogis kirjeldatu tegelikule olemusele – s.h. niisugused faktid, mis ei sobinud ajakirjaniku väidete kinnituseks arstide huvikonflikti kohta suhetes ravimifirmade makstavate koolitustega.

Lisaks ei ole blogidele tuginev artikkel ajakirjanduslikul tõel põhineva konventsiooniga seotud. Blogitekst võib olla ka belletristika, kirjutaja ei ole ajakirjanikule kinnitanud ega ümber lükanud teksti tõepärasust ega peagi seda tegema. Samuti puudub blogikannete puhul automaatne eeldus, et sisu peab olema faktipõhine.

Prof. Epp Lauk,
esimees

kaebus Avaliku Sõna Nõukogule

2011-07-01T22:05:00.000+02:00

Alljärgnev on minu kaebus Avaliku Sõna Nõukogule. Tõendusmaterjali kahjuks lisada ei saa rohkem kui siinsed blogipostitused (krediitkaardi väljavõtteid ei taha üles riputada) ja meie täisnimed on kustutatud, kuid muus osas on, nagu ta esitasin.

--------------------------------------------------------

Avaliku Sõna Nõukogule
Gonsiori 21
10147 Tallinn

Lugupeetud Avaliku Sõna Nõukogu!
Käesolevaga esitan kaebuse Kadri Jakobsoni artikli “Arst või valges kitlis müügimees” (Äripäev, 11. märts 2011) ning teiste selle artikliga seonduvate meediasündmuste kohta.

Kaebuse sisu.
Äripäeva ajakirjanik Kadri Jakobson on kasutanud oma 11. märtsi artiklis “Arst või valges kitlis müügimees” (http://www.aripaev.ee/4982/uud_uudidx_498202.html) luba küsimata lõike minu avalikust blogist, trükkides need illustratiivse materjalina artikli kõrvale postkaardi kujul (Lisa 1). Ajakirjanik on blogiteksti (algne blogipostitus: Lisa 2) kasutanud minu kui autori käest luba küsimata, jättes tekstist välja lõike, mis rääkisid vastu tema artiklis esitatud teooriale, ning esitades blogiteksti sihilikult eksitavas kontekstis, millest lähtuv väärtõlgendus heitis tõsiselt varju minu abikaasa ja minu ametieetikale ja tööalasele sõltumatusele ning tekitab otsest kahju minu abikaasa edasistele töösuhetele Eesti Vabariigis.

Selgitus.
Eesti ajakirjanduseetika koodeks näeb ette, et ajakirjanik tutvustab end materjali kogumise käigus teisele osapoolele ning soovitavalt teavitab ka sellest, milleks materjali korjatakse (punkt 3.1.). Välisautorite teksti ei tohiks kasutada ega seda muuta ilma nende nõusolekuta (punkt 4.12) ning konfliktse materjali puhul on ajakirjanikul kohustus kuulata ära kõik osapooled (4.2), mis antud juhul peaks tähendama ka ajakirjaniku poolset kohustust kontakteeruda blogi autoriga, küsida nõusolekut teksti avaldamiseks ja/või kommentaari. Kadri Jakobson ei ole kõike seda teinud.
       Artikli valmimise käigus ei ole Kadri Jakobson minuga kontakti otsinud, avaldamisluba küsinud ega fakte kontrollinud. Et tegemist oli anonüümse blogiga, kus kontaktaadress puudus, siis ainuke kanal selleks oli seesama blogi, kuid ühtegi kommentaari tema poolt seal ei leidu (vt Lisa 2 allosa kommentaariumi). Oma 15. märtsi esinemises Terevisioonis (http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=115140 ; 19:50 minut) väidab Jakobson, et võttis blogi pidanud arstidega ühendust ja küsis nende kommentaari, kuid arstid keeldusid. Ka Aivar Hundimägi Äripäevast (17.03.2011) väidab oma online arvamusloos „Äripäev jätkab arstide huvikonfliktide uurimist“, et „Blogi pidanud arstidega võttis Äripäeva ajakirjanik ka ühendust, kuid nad ei soovinud teemat kommenteerida.“ Kuna mina ei ole arst, siis pole väide otseselt vale, kuid mingit kommentaari pole minult küsitud ega teksti avaldamiseks luba palutud. Ka ei ole kommentaari küsitud mu arstist abikaasalt, keda see tekst otseselt puudutab. Blogi on küll avalikus inforuumis ilmuv tekst, kuid selle loata taastrükkimine ajakirjandusväljaandes ja meelevaldses kontekstis on siiski taunitav. Blogilõikude avaldamise tõttu on sattunud avalikku meediasse (teema hilisem kajastamine nt Delfis) infot minu ja minu pere kohta, mille ära trükkimiseks ma luba ei ole andnud, ja kontekstis, mis kahjustab oluliselt minu abikaasa huve arstina.
         Kuivõrd Kadri Jakobson minuga kontakti ei võtnud, avaldas ta sisuliselt anonüümse allika teadmata tõeväärtusega teksti, eksides seega ka Äripäeva eetikakoodeksi vastu, mis sätestab, et „Ajakirjanik reeglina ei kasuta artiklis anonüümseid allikaid, nende kasutamise korral aga kaitseb allika anonüümsust.“ (http://www.bonnierbusinesspress.com/ee/?id=10611)

(2) 11. märtsi artikliga kaasnevad blogikatked olid mõeldud tõendamaks, et arstide koolitusreisid on tegelikkuses luksuslikud puhkused ravimifirmade kulul. Et Äripäeva arvates oli tegemist tõendusmaterjaliga, nähtub ka peatoimetaja asetäitja, uuriva toimetuse juhi Aivar Hundimäe kommentaarist 17. märtsi online Arvamusartiklis „Äripäev jätkab arstide huvikonfliktide uurimist“ (Lisa 3): „Avaldasime nendes blogides ilmunud kirjeldused, sest need tõestasid, et ravimifirmade poolt tasutud reklaamüritustel rikutakse ravimitootjate liidu kehtestatud eetikakoodeksit.“
              Eesti ajakirjanduseetika koodeks näeb ette, et „Ajakirjandusorganisatsioon kannab hoolt selle eest, et ei ilmuks ebatäpne, moonutatud või eksitav informatsioon“ (punkt 1.4) ning rõhutab punktides 4.10 ja 4.11, et tsitaatide ja montaaži puhul tuleb vältida võimalikke valetõlgendusi ning veaohtliku teksti puhul varustada tsitaat kommentaariga; illustratiivne materjal ei tohi olla eksitav. Ajakirjanik Kadri Jakobson on minu blogipostituse kasutamisel eksinud kõigis nendes punktides.
              Algne blogipostitus (Lisa 2; avaldatud 29.05.2009) käsitleb minu ja mu *** (mitte-eesti) kodanikust abikaasa ******************** (reisi hetkel *************** patoloogiaresident) reisi Valenciast Sevillasse Hispaania Patoloogiaassotsiatsiooni (Sociedad Española de Anatomía Patológica) 24. aastakonverentsile (http://www.seapcongresos.com/2009/default.htm ), kus ta esines posterettekandega (vastav tõend Lisa 4). Vähem kui kuu aega varem osalesin mina tellitud ettekandega IHDP Open Meeting keskkonnakonverentsil Saksamaal, Bonnis (http://www.openmeeting2009.org/), ning kuna meie poeg oli alles rinnalapse eas, saatis mu abikaasa mind sellel reisil lapsehoidja ülesannetes. Konverentsireisist Bonni rääkis mu eelnev blogisissekanne (Lisa 5), mille algusosa refereeris konverentsivoldikut (Lisa 6), arutledes konverentsiturismi tekitatud keskkonnakahjude üle. Sellisest seosest ja ristviidetest (ning allusioonist David Lodge’i „Väiksele maailmale“) sündiski blogipostitus Sevillast, mille esimest lauset konverentsiturismi kohta ajakirjanik mõnuga ära kasutab, eemaldades selle algsest kontekstist ja jättes sihilikult mulje, nagu osaleks blogipostituses esinev arst regulaarselt ravimifirma rahade eest luksusreisidel.
           Kadri Jakobson on blogiteksti kasutanud meelevaldselt, sihilikult jättes välja infot, mis räägib vastu tema artiklis esitatud teooriale, ning moonutades algse teksti sisu. Artikli ilmudes jätab ajakirjanik sihilikult mulje, et tegemist on arsti blogiga ja eesti arsti reisiga välismaale „eksootilisse sihtkohta“, ehkki tegemist oli välismaal praktiseeriva arsti riigisisese konverentsireisiga ja tema abikaasa isikliku blogiga. Tekstist on eemaldatud kõik viited, mis näitavad, et „konverentsiturism“ on blogis otsene viide eelnevale blogipostitusele Bonnist ja seal toiminud mittemeedikute konverentsile. Välja on jäetud tekstilõik, mis viitab sellele, et reisil käinud arst osales terved tööpäevad istungitel ja koolitustel. Väljajätted pole Äripäeva kujunduses markeeritud ja seega on blogiteksti kasutus sihilikult eksitav. Samuti jätab üritusest väära mulje postkaarti imiteeriv kujundus. Ajakirjanik on sihilikult jätnud mulje, et meie perekond teeb ravimifirmade raha eest regulaarselt luksusreise, heites sellega varju minu abikaasa sõltumatusele arstina. Kuna tänu mu abikaasa rahvusele on ta nende materjalide põhjal üheselt identifitseeritav, kahjustab antud võltsing oluliselt minu abikaasa edasisi tööalaseid suhteid eesti arstidega ning tema võimalusi välislähetuste rahastamiseks (***************** peaks asuma tööle ****************s käesoleva aasta septembrist).
        Hilisemates kajastustes on Äripäev Arstide Liidu avaldust ning Delfi kajastust silmas pidades tunnistanud, et tegemist oli arsti abikaasa blogiga (Lisa 3), kuid ei ole tunnistanud, et käesolev blogipostitus räägib välismaal resideeruva arsti osalemisest oma asukohamaa erialaliidu kinnisel konverentsil, mistõttu selle sidumine Eesti arstide koolitusrahade teemaga ei ole õigustatud ning jutt eksootilistest sihtkohtadest on pehmelt öeldes väär. „Eksootiline reis“ Valenciast Sevillasse on võrreldav koolitusreisiga Tartust Narva. Juhin ühtlasi tähelepanu asjaolule, et patoloogid ei kirjuta välja retseptiravimeid, mistõttu seos ravimifirmade äraostmiskatsetega on täiesti alusetu (viide sellele, et külastatav konverents oli patoloogide oma, oli algses postituses täiesti olemas). Ka ei ole Äripäev avalikult tunnistanud, et kasutas minu blogipostitust valikuliselt, vaid endale sobivaid juppe kokku pannes. Äripäeva enda eetikakoodeks aga sedastab, et info kinnipidamine on lubamatu.

(3) Eesti ajakirjanduse eetikakoodeks näeb ette, et toimetus kontrollib kõigi esitatud faktide tõesust (punkt 3.5) ja allikate usaldusväärsust.
          Kuna artikli autor pole minuga faktide kontrollimiseks ühendust võtnud, siis loomulikult ei peegeldu kirjutises ka teised olulised faktid, millest nähtuks, et antud blogipostitus ei ole eesti arstide finantseerimisprobleemiga kuidagi seotud. Algses blogipostituses puudub viide reisi rahastusele, tänu millele ajakirjanik esitab seda kui ravimifirma poolt kinni makstud luksusesõitu, samas kui tegelikkuses kandsime kõik antud konverentsil osalemise kulud alates osalusmaksust kuni hotelli ja lennupiletikuludeni meie ise (see on tõestatav krediitkaardi väljavõtete kaudu). Loomulikult ei hüvitata ühegi konverentsi puhul perekonnaliikmete reisikulusid. Peale selle, arvestades üldist korruptsiooni taset Hispaanias ja Hispaania meditsiinis, on igasugused paralleelid Eesti meditsiini rahastamisega täiesti kohatud ning antud blogilõigu avaldamine on käsitletav lugejate sihiliku eksitamisena. Ravimitootjate liidu Eestis kehtiv eetikakoodeks ning Eestis kehtiv seadusandlus huvikonfliktide vältimise kohta Hispaaniat ei puuduta.

Ma ei ole pöördunud otse Äripäeva toimetuse poole, et nõuda vastulauset ajakirjandusväljaandes, kuna ei ole soovinud oma pärisnime avalikku seostamist antud teemaga, mis algusest peale meiega kuidagi seotud ei ole. Pealegi on Äripäev minetanud igasuguse usaldusväärsuse ning ma ei soovi oma pere kohta käivat informatsiooni otse nende toimetusele edastada. Minu reaktsioon artikli ilmumisele on viibinud seoses välisriigis viibimisega.

Ülaltoodud informatsiooni valguses palun Avaliku Sõna Nõukogu võtta oma seisukoht Kadri Jakobsoni artikli ning sellega seotud meediakajastuste vastavuse kohta Eesti ajakirjanduse eetikakoodeksile. Vajaduse korral võin lisada tõestusmaterjale või vastata tekkinud küsimustele. Vaidlusalune blogi on hetkel liigse avaliku tähelepanu tõttu suletud, kuid vajaduse korral võin Avaliku Sõna Nõukogu liikmetele avada ligipääsu algsele blogikeskkonnale.

Lugupidamisega,
********************
katiomablogi.blogspot.com autor

hilinenud reisikiri Sevillast

2009-05-29T22:37:00.008+02:00

Möödunud nädalal käisime Sevillas. Loomulikult konverentsiturismi arendamas.
Kui Saksamaal käisime emme konverentsil (ehk siis minu pärast), siis Sevillas käisime issi konverentsil. Ehk siis Cristian istus tõsise näoga hommikust õhtuni mingi hotelli konverentsitubades kinni ja meie Jürgeniga tolknesime linna peal. Arstide konverentsid on muidugi täitsa teine tera, kui minusuguste humanitaaridest näljarottide omad... Hotellidel on vähemalt neli tärni, gaalaõhtusöögid ja kokteilivastuvõtud peentes tualettides ja palju muid kingitusi farmatseutikafirmadelt. Kusjuures, patoloogide omad on isegi viletsad, onkoloogide "snäkid" algavad mustast kalamarjast...

Igal juhul - tore oli.
Sevilla on see linn seal Lõuna-Hispaanias, kus on pretsedenditumalt kõige imelikumad tänavanimed, mida mul kohata on tulnud. Näiteks "Virgen del Subterraneo" ehk "Neitsi maa alt". Enamus neist on kuidagi Püha Neitsi Maarjaga seotud ja täheruumi tänavasildil kokku ei hoita.
Sevilla on ka linn, kus tuimade nägudega tüdrukud esitavad veel tuimemate plaksutuste saatel valgetele saksa turistidele hotelliõhtusöögi kõrvale flamencot, kus paksud valged põhjamaised turistid (kohtusin ka suure grupi paksude valgete eestlastega) tutvuvad tõsielusarjaga "traditsiooniline Hispaania" ja kus isegi kevadine päike kõrvetab lagipead nii valusalt, et kesklinna poetänavatele tõmmatakse katteks peale päiksesirmid:

Sevilla vastab põhjamaalase stampkujutlusele päiksepaistelisest Hispaaniast, flamenco, veini ja kirgede maast, oluliselt paremini kui näiteks Valencia. Flamencot meil siin lihtsalt ei tantsita ja sevillalaste arvates ei ole valentsalastel selleks ka piisavalt särtsakat hinge. Üldse pidid valentslased ülbed olema, teatas mulle üks sümpaatne vanapaar, kes minult luba küsimata mu pingi okupeeris, et Jürgenile nalja teha. Võib-olla on neil õigus ka. Igal juhul on sevillalaste aktsent minu kõrvale meeldivam kui valentsia oma, mille intonatsioon vahel kananaha ihule toob. Sevilla oma on tšiillaslikum :)

Hommikuti lähevad inimesed mitte tööle, vaid hommikust sööma (OK, mõni läheb ehk tööle ka). Oma kohalikku baari. Mulle tundus neist mööda jalutades, et vähemalt hommikukohvi joovad mehed (väikse alkolisandiga?) meestebaarides ja naised naiste omas. Püstijalu, otse tänava peal. Baaride kujundus on suuresti säilinud sellisena, nagu seda vanadel postkaartidel näidatakse: keraamilised plaadid kõrge leti ees, baaripukid ja suurte ninadega mehed. Sevilla on ka tapaste ehk suupistete pealinn. Korralikku toitu nagu ei müüdagi, kogu aeg käib suupistete söömine: hispaania omlett, sai-sai-sai-sai-sai igasuguste lisanditega, aga peamiselt hispaania singiga. Tõsi, et hispaania sink siin maitses päris hea, aga tapased olid minu meelest üsna kallid ja ega mulle see valge soolekitt ehk sai pole kunagi eriti maitsenud. Peab siiski nentima, et snäkid olid maitsvamad kui Valencias ja atmosfäär maksab ka midagi. Pildil üks varahommikune meestekoht.

Ühtlasi on Sevilla ka linn, kus iga nurga peal on mõni kirik või midagi muud moodi kirikuga seotut. Majade peal on keraamilised plaadid neitsimaarjate ja jettukeste nägudega. Virgen siin ja Virgen seal, Figarost ei kõpppugi. Kirik on neile nii armas, et üks usunänni pood kirjutas suurte tähedega aknale: "aqui siempre semana santa!" ehk "siin on igavesti lihavõttenädal!" Mõtlesin, et mu ämm oleks selles linnas täiuslikult õnnelik. Pildil on üks nunn turul.

On huvitav, et linn, millel on nii tugev araabia element, on ühtlasi nii kristlik. Arhitektuur on puhas mooride värk: käisime kuningapalees, mille "reyes catolicos" ehk katoliku kuningad lasid mooride arhitektidel endale ehitada. Seinal on glasuurplaatidest laotud araabiakeelsed palved Allahile... Tekib küsimus, kui katoliiklik oli ikkagi katoliku Hispaania?

Vana mošee torn on uue elu saanud Sevilla katedraalis, mis on vist üks maailma suuremaid. Ma ei hakka siia pilte panema, mis siis et klõpsutasin, nagu jaksasin. Meeletult ilus oli. Aga eks sinna on ka kogu uue ja vana maailma kuld ja hõbe kokku veetud. Juba altari enda kuldamiseks olevat kulunud 2 tonni kullalehekesi. Olime Jürgeniga seal ligi 2 tundi. Jürgen tegi uinakugi püha katuse all ja mina imetlesin katoliku maailma rikkusi. Lõpetuseks ronisime koos kiriku torni ka. Tornitrepi astmed on seal täis laotud, et saaks hobusega üles minna. Ühtlasi tähendab see ka seda, et saab käruga minna. Sõitsimegi siis oma "Ferrariga" otse letti - ainult 30+n korrust. Inimesed vaastaid silmad punnis, aga üles saime! Üritasin torni otsas pilti ka teha, aga ühes käes fotokas, teises kaenlas väänlev laps, kes tahab sedasama fotokat endale suhu panna, pluss keerulised valgusolud, kus tornikupli alune vari oli liiga tume ja väline maailm liiga hele, tähendas kõik kokku seda, et pildist ei tulnud suuremat midagi välja. Aga uskuge mind, Sevilla on ilus :)

[siin oli üks halvasti valgustatud pilt lapsest Sevilla katedraali tornis]

Ma oleks teile sellest kõigest juba koha peal rindeuudiseid saatnud, aga Internet oli nii halb, et mul ei õnnestunud kuhugi sisse logida. Hotellil oli neid tärnasid küll omajagu, aga Internet jättis naabrilt varastatud võrgu mulje.
See on mu ainus tõsine kaebus selle kauni linna suhtes.

deutsche spargel ehk reisikiri saksamaalt

2009-05-03T22:45:00.006+02:00

Saksamaa algab me oma ukse alt

Konverentsiturism on tänapäeval üks väga levinud turismiharu. Viimaste teadmiste jagamise ja mõttetalgute ettekäändel sõidavad teadlased meie Emakese Maa ühest nurgast teise ja aitavad kaasa suure hulga CO2 lendumisele. Tavaliselt tegelevad selle turismiga juba eakamad inimesed, aga Jürgen on oma vanemate tõttu juba varakult kliimasoojenemisele kaasa aitama hakanud. Aprilli viimastel päevadel sõitsime kolmekesi Bonni, et mina saaks pidada ettekande globaalseid keskkonnaprobleeme arutaval/lahendaval konverentsil. Konverentsil osales umbes tuhatkond teadlast, üks tähtsam kui teine, ja nende poolt atmosfääri lennutatud CO2 hulk on kindlasti märkimisväärne.

Lend Lääne-Saksamaa kunagisse pealinna Bonni läks läbi Mallorca. See on see saar, mis Valenciast poole tunni lennusõidu kagusel meres on ja kus on lõutu hulk adumatu funktsiooniga tuulikuid. Selgus, et Saksamaa on lähemal kui arvasime: nimelt algas ta juba Mallorcal. Ümberistumiseks lennukist väljudes tervitati mind saksa keeles ja küsiti, millisele lennule edasi lähen. Sildid olid saksakeelsed ja lennujaama tagumises nurgas laiutas ehtne bierstube. Reisijad olid enamuses blondid, nende lapsevankrid olid saksapäraselt kobakad ja lennuväravate "käised" (ehk torud, kust inimesed lennuki peale minemiseks läbi käivad) kandsid kirja "air berlin".

Hispaania ei lõpe Mallorcal

Üllataval kombel ei saa aga Hispaania sugugi Mallorcaga läbi.
Bonn/ Kölni lennujaamas lennuki pealt maha jõudes läheb meist mööda koristaja, kes seab kogu oma pangide ja harjade kaadervärgi peldiku ukse ette üles. Hoiatuseks on kaadervärgi peal suur silt: "Cerrado por limpieza". Ehk siis "Koristustöödeks suletud", hispaania keeli.
Kui juuksurisalongist Cristianile šampooni ostsime (selle unustasime maha), siis hüüatas tütarlaps sulaselges hispaania keeles: "Ooo, teil on Valencia aktsent!!!" Ja jäätist ostsime endale märkamatult hispaania keeli.

Doitše špargel
Siiski võib Saksamaa vanas pealinnas kuulda ka saksa keelt. Lause või õigemini fraas, mida me kõige sagedamini kuulsime, ei olnud mitte "palun väga", vaid hoopis: "doitše špargel, kiilo tsvai oiro!!!!" ehk siis "Deutsche spargel, kilo zwei euro!" ehk siis "Saksa spargel, kaks krooni kilo!" Tundus, et spargel oli kuum kaup, vähemasti kajasid tänavad sparglimüüjate hüüatustest ja enamuses restoranidest oli spetsiaalne sparglimenüü. Sparglid jäid meist siiski söömata. Cristianil sellepärast, et ta nautis saksa siga. Jürgenil sellepärast, et ta keeldub endiselt igasugusest toidust, mis ei tule otse tissist. Ja minul sellepärast, et ma olin lihtsalt loll.

Konverents
Nagu arvata oligi, oli koverents paduigav. Jakkidesse riietatud akadeemiku nägudega inimesed rääkisid tõsisel ilmel sellest, kuidas maailma päästa. Loomulikult teadsid just nemad, kuidas seda kõige paremini teha. Üheks teemaks oli sotsiaal- ja humanitaarteaduste kaasamine globaalsete keskkonnaprobleemide lahendamisse. Mind, kui konverentsi vist ainukest humanitaari, tervitati lausega: et sotsiaalteadusi keskkonnaprobleemide uuringutesse kaasata, peab sest saama teadus. Mina jälle ei leidnud tervest konverentsi programmist ühtegi huvitavat ettekannet. Nii et dialoog oli täiuslik. Sõime terve perega tasuta kõhu täis ja läksime linna peale. Õhtusel vastuvõtul kunstimuuseumis jäi kahjuks käimata, sest mul algas ootamatult rinnapõletik ja õhtul kella seitsmeks oli haige tiss juba kandiline nagu tetra-pak.
Konverents ise toimus muuseas endises Saksamaa Liiduvabariigi parlamendis ja mina rääkisin saalis, kus võeti vastu nende sõjajärgne konstitutsioon. Konverentsikeskus ise asus linna ainsa "pilvelõhkuja" juures, mis on järgmisel pildil meie taustal. Sinine riba vasakul on bensiinipraam.

                 [siin oli algselt ilus pilt meist]

Maa kutsub
Järgmise päeva pühendasime konverentsi asemel hoopis Bonni linnale. Mõnus oli. Vesi vulises, kastanid õitsesid lausa siivutult. Mul oli noorepõlvest kusagilt meeles, et kastanite õitsemine on PÄRIS Euroopas väga ilus aeg. Oli tõesti.

                 [siin oli algselt ilus pilt kastanitest ja meist]

Ülikooli ees viskasime end külili maha ja Jürgen tegi esimest korda tutvust rohelise muruga. Valentsias seda ju pole.

                 [siin oli algselt ilus pilt Jürgenist]

Silmad taevasse suunatud ja rohukõrs hamba vahel lasime Maa rütmidel endasse valguda ja korraks oli isegi selline mõnus tunne, et ei olegi kuhugi kiire.

                [ka siin oli perekonnapilt]

Erilise tõmbejõuga kutsus Maa Jürgeni sokke, mis pidevalt kuhugi kadusid. Üks eriti ilus punane kaelkirjakuga sokk jäigi teadmata kadunuks. Kallis sokk oli, maksis 300 jeeni pluss lennupilet Jaapanisse.
Et meie viimane öö kattus ka Valpurgi nõidade pidustustega, nägime, kuidas Bonni elanikud hoolitsevad oma veel abiellumata tütarde eest ja sätivad majade ette ehitud kaski, et nõiad tütreid ära ei teeks. Öösel käis kogu linnas tudengidisko. See oli hea, sest siis ei saanud magada. Me pole ju magamisega enam harjunud, sellest ajast kui Jürgenil hambad tulevad.

Costa D'Azahar
Nüüd oleme tagasi ja tegelikult pole Hispaanial ka väga viga midagi. Mis siis, et Saksamaal oli kõik palju odavam ja kodusem. Siin olid vahepeal apelsinid ära õitsenud ja Apelsiniõiterannikust
ehk Costa d'Azaharist on järele jäänud vaid nimi ja apelsinide ootus. Pool küla on ju aplesinide valmimiseni töötu.